Sadamas seisab luksuslik jaht, mille peegelsiledad küljed näitavad igaühele tema enda peegelpilti, kuid ei reeda kunagi seda, mis jääb selle iluduse varju. Autod sadama kail on liiga kallid, et neid tänavatel märgata ja liiga sarnased, et omanikke eristada. Jahil pole nime, pole lipuriiki, pole isegi vihjet sellele, kellele ta kuulub. Ainult nähtamatu pardasild, mis sätendab kuldselt. Inimesed räägivad sellest sosinal ja äraseletatud ilmega. Nagu räägitakse kohtadest, kuhu vähesed on oma elus pääsenud, oskamata selgitada, mis seal tegelikult toimub. Selgemast selgem on aga see, et see koht on väljavalitutele, erilistele inimestele. Sinna ei saa siseneda niisama. Kõigepealt peab keegi Sind märkama, siis soovitama ja siis keegi otsustab, kas Sa oled väärt üldse ootamist. Ja mida pikemaks venib ootus, seda väärtuslikumaks muutub kutse. Mõnikord ootavad inimesed kuid. Mõnikord aasta. Mõnikord terve elu.