Te istute üksteise vastas nagu malelaua kuningas ja kuninganna, kus iga paus on strateegiline. Te olete ära õppinud, millal tõmmata kaart ja millal vaikida ning millal panna lauale „süü“, millal teha üks nali, et vältida pisaraid või teenida kõrvaltvaatajate imetlust. See on olukord, kus kaks inimest etendavad näiliselt elegantset mängu, aga enam ammu pole aru saada, kas nad mängivad üksteisega või üksteise vastu… Ja siis juhtub midagi ootamatut hetkel kui üks teist paneb kaardid, millel ei ole veel sõnu, lauale. Mitte strateegiliselt. Mitte kindluse mõttes. Lihtsalt ausalt.