07 veebr. Ma ei oota midagi, ma olen alati valmis, mu kohver on poolpakitud!

Sa väidad, et tead, kuhu Sa lähed, aga kohver jääb lahti, et see vajadusel kohe ümber pakkida, igaks juhuks… Sa jätad endale alati võimaluse, et äkki ei minda siiski päris sinna kuhu plaaniti. Või et minnakse hiljem. Või et pole mõtet kõike kaasa võtta.

Alguses paned Sa kohvrisse ainult häid asju: ootuse, huvi, väikese elevuse. Kui kaaslane hilineb, kaob või hakkab ebamääraseks, ei tee Sa sellest numbrit. Sa lihtsalt võtad midagi välja. Kuid kindlasti mitte pahameelt, sest see on alati kodus kindlas kohas luku taga. Pigem siis näiteks lootuse, et järgmine kord läheb teisiti.

Sa nimetad seda paindlikkuseks. Mitte harjumuseks ennast väiksemaks pakkida.

Ja nii muutuvad Su reisid alati kummaliseks. Sa oled kogu aeg teel, aga ei saabu kuhugi. Suhe justnagu liigub, süda puperdab nii nagu vaja, justkui lennujaama tabloo, mis parajasti annab teada, et lend tühistati.

Sa ei küsi endalt enam ammu, miks Sa ootad. Sa küsid pigem, kuidas olla kannatlikum.

Selliseid mustreid ei murra head nõuanded ega järjekordne otsus, et järgmine kord teen teisiti. Neid hakkab nägema siis, kui keegi aitab sul märgata, milliste mõtetega sa ise oma piire vaikselt kitsendad.

Kui see lugu tundus kummaliselt tuttav, võib see olla märk, et sa oled valmis märkama, miks Su kohver on kogu aeg avatud olnud või kas äkki ei ole Sa hoopis ise sihtkoht kellegi teise pagasis.

luxmentis.ee