Kuidas sündis LuxMentis?

07 aug. Kuidas sündis LuxMentis?

See otsus ei sündinud vaikses mõtiskluses ega pika planeerimise tulemusena. Polnud suurt strateegiakoosolekut ega äriplaani. Oli vaid üks hetk. Üks tööintervjuu. Vestlus, mis läks sügavamale, kui kumbki meist oskas aimata.
Mu küsimused intervjuudel ei ole tavapärased stiilis „kus sa näed end viie aasta pärast?“ – need uksed jäävad enamasti niikuinii suletuks ja ma ei armasta selliseid küsimusi.

Vestlus liikus hoopis sinna, kuhu inimesed harva satuvad… isegi iseendaga. Me ei rääkinud ainult tööst, rollidest ja tulemustest. Me puudutasime kohti, mis tavaliselt jäävad vestlustes puutumata – neid, kus hakkab asju juhtuma. Need on need hetked, mil tavapärased maskid mida intervjuudele ikka kaasa võetakse – hakkavad iseenesest eest libisema.

Seal, vaiksete nihestuste ja sisemiste taipamiste tsoonis, hakkabki alati midagi juhtuma. Midagi päris.
Kandidaat istus mu vastas. Me rääkisime. Ausalt, kohati isegi ebamugavalt ausalt. Vahel naerdes, vahel sõnade vahel vaikides. Ja siis, üsna ootamatult, loksus midagi paika. Temas. Ja ka minus.
„See tund… oli mulle olulisem kui kolm aastat teraapiat,“ ütles ta. „Ma sain selguse. Isegi kui ma seda tööd ei saa, tean ma nüüd, mida endaga edasi teha.“
Hetk vaikust.
Siis muie: „See vestlus oli nii hea, et mul on kahju, et ma selle eest maksta ei saa.“
Selleks ajaks olin ma juba ammu harjunud, et töövestlused minuga ei kulge mööda harjumuspärast rada ja näinud erinevaid reaktsioone sellele. Minu kabinetis on nutetud. Ja nutmise eest tänatud. On vaadatud peeglisse – vahel esimest korda.
Aga sel hetkel… jäi midagi minusse. Sügavale. Mõistmine, et võib-olla pole mu töö tegelik tähendus ainult personalitöös. Võib-olla on midagi veel. Midagi, mille nimel tasub ust avada.
Nii sündis LuxMentis.
Vaikselt, aga vältimatult.