10 aug. Kuidas sulle meeldib kiikuda?
Kujutame su karjääri kiigel istumisena. Mõnikord lendad mõnuga, tuul kõrvus vuhisemas ja on tunne, et kõik liigub õiges rütmis. Mõnikord on see aga petlikult rahulik tiksumine, kergelt isegi uinutav. Ja mõnikord… kriuksub kiik väsinult, nagu vana kiiktool, millel ajalugu on märksa rohkem kui stabiilsust.
Vahel on hetki, mil hoog on nii ebastabiilne, et süda läheb pahaks. Käed klammerduvad köitesse ja sees ketravad küsimused – kas anda hoogu juurde? Astuda maha? Või lasta üldse kellelgi teisel määrata, kas ja kui suure hooga sa kiigud?
Mõnikord kardad, et kui annad liiga julgelt hoogu, lendad sa üle aia ja leiad end hiljem kuskil võsas oma kingi ning eneseväärikust otsimas.
Samas kui sa üldse ei liiguta, siis tuleb varem või hiljem keegi, kes seisab kõrval, käed puusas ja küsib täiesti siiralt: „Kas sa üldse oskad kiikuda või oled sa siin lihtsalt kaunistuseks?“
Nii et võib-olla on aeg lükata hoog sisse ja vaadata, mis juhtub või vahetada kiik millegi muu vastu, mis ei tee seljale haiget või vähemalt lõdvendada haaret ja mõista, et sa ei pea valgeks pigistatud sõrmedega köitest kinni hoidma lihtsalt selleks, et elus püsida.
Sest miski ei ole hullem kui istuda otsustamatuses, manada ette hillitsetud nägu ja teeselda, et see ongi tasakaal.
Sorry, the comment form is closed at this time.