Kuidas mõelda luhtunud suhtest nii, et see ei teeks haiget?

Sa oled nii paganama üksi. Tühjus. Karjuvalt valus. Peas keerleb ringiratast üks küsimus – miks?

Meenuvad hetked, mil kõik oli helge, lihtne ja täiuslik – tähendusrikkad pilgud, puudutused ja vestlused, kus kõik sõnad olid õiged ja lihtsad. Tundus, et just tema on see, kes mõistab sind lõpuni. Ilma pingutuseta.

Ja siis… hakkab vaikselt midagi paigast nihkuma. Algul märkamatult nagu vaikselt tiksuv liivakell. Pilgud, mis kunagi sind pikalt paitasid on hajunud. Ootamatult oled kohtunud uue reaalsusega – ma olen üksi. Küsimuste keskel, millele vastata ei oska.

Kuidas edasi?

Siinkohal võiks endalt küsida, millest sa mõtled, kui temast mõtled? Tõenäoliselt meenuvad sulle hetked, mis olid täis emotsionaalseid kõrghetki ja samal ajal kangastuvad ka mälupildid, mis meenutavad lahkumineku valu, mis taob südames justkui vana kirikukell matusetseremoonial.

Oled sa märganud, et need kaks mõtet keerlevad su peas ringiratast? Arvatavasti alustad sa sellest soojast tundest, usaldusest ja siis – nagu kogemata – libiseb sisse teine pilt. Katkine. Valus. Külm. Tekib valu kontrast – kuidas kõik nii lõppes?

Sinu lugu algab usaldusega ja upub valusse. Või õigemini – see ei lõppegi ära. See jääb õhku, nagu lõpetamata lause.

Oled sa mõelnud, et tegelikult oled sa kirglik lugeja, kes loeb korraga kahte raamatut? Esimene neist on ilusa lõpuga armastusromaan, mida lugedes tulevad silme ette ilusad värvilised pildid õnnelikust paarist.

Teine raamat on raske, täis erinevaid mõtisklusi. See ei sobi kõigile. Seal on küsimusi, mis jäävad vastuseta ja selle lugemine on keeruline ning viimased lehed on kadunud või pole neid veel kirjutatudki. Selle raamatu lugemine vajab aega ja küpsust. Seda ei saa kiiresti mõista.

Äkki on küsimus hoopis selles, kuidas me neid kahte raamatut loeme?

Elutargad inimesed ei unusta kunagi seda, mis oli ilus. Aga nad ei lase ilusal takerduda sellesse, mis tuli hiljem. Nad ei loe kahte raamatut korraga ja hoiavad neid teadlikult erinevatel riiulitel. Olla tark tähendab, et sa tead millist raamatut millal valida ja miks see antud hetkel hea on.

Mida endalt küsida tasub?

Millist raamatut ma hetkel loen ja kas on arukas samaaegselt lugeda kahte raamatut korraga?

Miks ma loen raamatut, kust ma ei saa kerkivatele küsimustele vastuseid ja tunnen end seetõttu halvasti ning seejärel esitan endale üha uuesti samu küsimusi, millele mul endiselt vastuseid pole?

Miks ma seostan ilusat armastusromaani keerulise raamatuga, milles pole vastuseid?

„Meie mõte on võimas tööriist. Me saame valida, kuidas me seda kasutame.“