23 okt. Kõik on rahulik. Kahtlaselt rahulik. Kus on maitse?

Elus on perioode, eriti keskeas, mil kõik on justkui täiuslikult paigas.
Tööl asjad toimivad, kodu on sinu maitse järgi lõpuks valmis saanud, lapsed enam ei kraabi üksteisel silmi peast ja sa ei pea olema kohtuniku rollis ning isegi kass tuleb mõnikord ise kaissu (muidugi ainult siis, kui ise tahab). Kõik on korras. Mitte midagi pole puudu ja mitte midagi pole üle.

Ja ometigi – mingil kummalisel moel on su elu justnagu supipott, millele keegi on unustanud maitseained lisada ja mida saab väljendada vaid ühe sõnaga – „mage“. Kõht saab küll täis, aga elamusest jääb puudu. Sa ei ole kurb ega rahulolematu. Lihtsalt… vürtsi pole. See tunne on nagu nähtamatu nihestatus — sa justkui elad, aga ei liigu. Kõik seisab paigal, isegi aeg. Nagu õhku visatud münt, mis on stabiilselt õhus, sest ei tea kummale poole kukkuda.

Kunagi sa olid teistsugune. Julge, impulsiivne, natuke hull ka. Loodetavasti. Võisid kell kaks öösel helistada sõbrannale ja küsida: “Kas oled üleval? Ma mõtlesin, et me võiks hommikuks Pärnus olla, sest seal elab üks lahe kutt, aga ma ei tea ta aadressi, äkki leiame üles”. Ja siis te olitegi Pärnus. Lihtsalt. Elu maitses, isegi siis, kui see kulges kaosest kaosesse. Sest sa ei teadnud veel, mis veel kõik tuleb ja just see teadmatus oligi vabadus.

Aastate jooksul õppisid elu juhtima. Sa tead nüüd, mis töötab, mis ei tööta ja kuidas kõike kontrolli all hoida. Pusletükid on paigas. Ilus pilt on valmis. Avastad, et vaatad seda pilti ja tunned- midagi on nagu valesti. Liiga sile, liiga valmis, nii et isegi väike eksimus tunduks selles juba värskendava tormina.

Nii ta tulebki- see igatsus. Mitte kadunud aja vaid elu enda järele. Selle piiripealse tunde järele, kus õhk väriseb ohu, riskide, kukkumise ja vabaduse vahel ja maailm on hetkeks päriselt olemas.

Paljud naised tunnevad seda umbes viiekümnendates eluaastates.
Selles eas on keha targem, meel rahulikum, aga hing… hing on nagu see sõbranna, kes ütleb igal peol- aga lähme veel ühte kohta edasi.

Ja siis sa hakkadki otsima seda tunnet uuesti. Muudad soengut, käid ilukirurgi juures, kolid teise linna, ostad kireva kleidi või alustad uut suhet endast kümme aastat noorema või vanema kaaslasega. Mõni käib läbi kõik joogalaagrid, teine tellib horoskoobi ja kolmas mõtleb salaja, kas tema elul oleks rohkem värve, kui ta ostaks motika (või vähemalt uue punase huulepulga).

Ja tead mis – kõik need sammud on õiged kui nad tulevad seestpoolt ja ei ole põgenemised iseenda eest.

Ma näen seda ärkamist paljudes naistes, kes tulevad teraapiasse või lihtsalt elust rääkima. Aga võib-olla ongi just see hetk naise elus, kus elu ei olegi enam retsept, vaid looming.
Sa seisad oma “supipoti” kõrval ja mõistad, et keegi ei unustanud maitseaineid lisada – need on seal lihtsalt ajaga aegamisi ära keenud. Sa oled neid jaganud teistele, andnud perele, tööle, maailmale. Ja nüüd on aeg maitsta uuesti. Lisada natuke julgust, näpuotsaga spontaansust ja sorts kirge. Segada sisse unistused, mida sa pole enam ammu kõva häälega välja öelnud.

Ja võib-olla, lihtsalt igaks juhuks, kutsuda kedagi kõrvale, kes aitab maitset meelde tuletada.

Sest elu ei pea olema ainult toitev. Ta võib olla ka maitsev. Ja see hetk, kui sa taas lusika tõstad ja tunned: „Ah, just see ma olengi…!“ Tead seda tunnet?
See ongi see uus algus.