20 sept. Kas rong, millel täna istud, viib sind sihtjaama, kuhu päriselt jõuda tahtsid?

On mõtteid, mis tabavad ootamatult ja ei lase enam lahti.
Nagu üks mõte, mis kõlas lihtsalt, aga kandis endas rasket tõde: „Mul on kõik olemas – töö, kodu, pere, armuke ja kaater merel… aga ometi tunnen enda sees tohutut tühjust. Mu saavutuste register on ääreni täis, aga tahe seda kõike omada on kadunud.”

Me unistame, pingutame ja saavutame – ja siis ühel hetkel avastame, et see, mille pärast nii kaua vaeva nägime, ei rõõmustagi  meid täna enam.

See on hetk, kus endalt küsida- mis minu saavutustest on lihtsalt trofeed minevikust ja mis annavad mulle täna päriselt jõudu, et tunda ennast elusana või mis tegelikult on see, mis mind täna uuesti ellu ärataks?

Kui tunned end selles loos ära, siis suurim samm edasi pole alati järgmine saavutus, vaid see hetk, mil annad oma elule uue tähenduse.

Elusana olemise tunne ei ole luksus mis tuleneb saavutustest vaid julgusest iseennast kuulata.  Selle juurde leiab tee igaüks, kes otsima hakkab.

Olen meili tee kaugusel. Kirjuta!