Kas jätkata samamoodi või loobuda? Kas kõndida edasi tagurpidi või hoopis kõrvalt läbi? Mis juhtub kui ma ei vali? Kui ma valin mitte valida, kas siis valin ikkagi midagi? Kas ma võin minna hoopis ringiratast ja ikkagi edasi jõuda? Mis oleks võimalik kui ma ei kardaks eksida?
Sellistes hetkedes võib mõtestatud vestlus avada ukse uuele arusaamisele. Sõnade kaudu saame kuulda iseennast selgemini, märgata mustreid, mis varem jäid varju ning leida tasakaalu, mis kannab meid edasi kerge ja kindlana ning meile kasulikul moel ainuüksi seetõttu, et näeme end hoopis uues valguses.
Kas tunned, justkui oleks aeg midagi muuta, aga su sisemaailm ei ole Sulle veel rääkinud, millest alustada?
Kes ma olen?
Olen Maigi Reintal, lõpetanud Tartu Ülikooli psühholoogia eriala, kuulun suurettevõtte tippjuhtkonda, töötanud 25 aastat personalijuhina, läbi viinud 1000+ tööintervjuud, värvanud 100+ tippjuhti, sh. juhatuse liikmeid, pakkunud üle 500 tunni individuaalset nõustamist. Laiendan pidevalt oma teadmisi. Hetkel olen süvitsi NLP maailmas, et mõista veelgi paremini mõtlemise ja keele mõju käitumisele.
Vestlused minuga ei tähenda kiirlahendusi, vaid tähendusrikast uurimist, kus mõtted saavad hääle ja tunded lõpetavad peitmise. Kus ei juhtu midagi… kuni juhtub midagi väga olulist. Tavaliselt just siis, kui sa seda ei oota, vaid tekib mõistmine, et sein osutub ukseks.
Aga võib-olla sa ei otsigi vastuseid. Võib-olla otsid paremaid küsimusi. Või teistsugust ruumi. Või inimest, kes ei ehmu, kui sa ütled välja midagi, mida sa isegi lõpuni ei mõista. Siin võib see juhtuda.
Esimene samm
“Seal, kus ristuvad teed, sünnib sinu järgmine samm.”
– Maigi Reintal
Toetav ruum, kus sõnad loovad selgust
Iga vastus elab tegelikult juba Sinu sees – vahel on vaja vaid ruumi, hinnangutevaba keskkonda, vaikust ja teekonnakaaslast, et seda kuulda.
On hetki, kus mõtted lähevad sõlme nagu vanad kingapaelad – liiga palju kasutatud, liiga ammu lahti harutamata.
Tunded, millele pole veel nime, keerlevad taustal nagu vaikne regilaul, mille viis on tuttav, aga sõnu sa ei mäleta. Ja ometi laulab see viisijupp sinu hirmudest, ängidest, kordustest, mida sa ei ole ise teadlikult valinud, aga ometi truult kannad. Ootused, mida ei mäleta end olevat andnud. Kohustused, mis on kuhjunud nagu linn, mida sa ei soovinud ehitada, aga milles elad.
Kusagil selle all – sügaval, tasa – elavad sinu soovid, mis pole kuhugi kadunud, vaid lihtsalt teevad end imeväikseks, et sind mitte äratada.
Ja siis väsimus. Mitte ainult füüsiline, vaid see teistmoodi väsimus, mis tuleb sellest, et sa kogu aeg püüad „aru saada“, „õigesti öelda“, „toime tulla“.
Nagu peaks elu olema mõistatuse lahendamine, mille vastus on kõigil teistel – ainult mitte sinul. Aga siin ruumis… siin ei pea sa olema valmis. Siin ei pea sa teadma, kuidas alustada. Või millest alustada. Võid lähtepunktiks võtta alguse, keskpaiga või lõpuakordid või kui sa ei tea isegi selle loo algust, võid alustada sealt.
Sõnad, mida sa valid, ei pea olema täiuslikud – nad peavad olema päris. Sest mõnikord hakkab just rääkides hargnema koht, milles on pinge, kohtuma see, mis oli lahus või ilmnema see, mida sa tegelikult alateadlikult juba teadsid.
Vahel piisabki sellest, et keegi kuulab sind teistmoodi – mitte selleks, et sind parandada, vaid selleks, et sa saaksid iseennast lõpuks kuulda.
See on koht, kus selgusel ei ole survet. Kus vaikust ei kardeta. Kus segadus ei ole probleem vaid alguspunkt.
Ja kui sa tuledki siia just nii, nagu sa praegu oled – siis see ongi piisav, millest alustada.